Tarvastu Peetri kirik

  • 18.00 Näituse avamine: Ene Pars „Eesti triibukood“
  • 21.00 Õhtupalvus
  • 23.00 Päevalõpupalvus
    Avatud on kohvik, lastele mängunurk, giidituurid
    Igal täistunnil veerandtund orelimuusikaga

1225. aastal viibis Maarjamaal paavsti erisaadik Modena piiskop Wilhelm (Guillelmus). Oma Liivimaa kroonikas kirjutab Henrik, et pärast Otepää külastamist suundus ta Sakalasse, kus ta esimeses kihelkonnas, mille ta Võrtsjärve ääres leidis, äsja pööratud eestlasi väga hardalt õpetades manitses. Toona kulges tee Ugandist Viljandi suunal üle Pikasilla ning nii on selge, et jutt saab olla üksnes Tarvastu kihelkonnast. Seega kuulub Tarvastu mandri-Eesti vanimate kirikukihelkondade hulka. 1234. aastast pärineb aga paavst Gregorius poolt Perugias välja andnud ürik, kus teiste vaimulike seas esineb tunnistajana ka Godefrid de Tarwis ‒ seega oli siis Tarvastus tegev Gottfriedi-nimeline preester. Kirikut ennast kohtame kroonikates alles 1329. aastal, mil leedukate röövkäigu ajal Sakalasse rüüstati ja põletati ka Tarvastu kirik.
Nendest algusaegadest pole kirikus täna näha mingeid märke. Lõuna-Eesti ajaloolised kirikud on korduvalt üle elanud suuri purustusi ja ümberehitusi ‒ nii on raske aduda //või: aru saada//, et kenasti krohvitud ehitis võiks varjata midagi ka vanemast ajaloost. Ka Tarvastus näeme üksnes ilusat 19. sajandi neogooti vormides kirikut. Siiski ‒ mõned aastad tagasi varises lõunaseinalt suur tükk krohvi ning nähtavale tuli kinnimüüritud keskaegne portaal. See on igatahes märk orduajast. Ka on kiriku altariruumis ja pikihoone kaguosas mõned väikesed nišid, mis viitavad katolikuaegsetele altaritele. Keskaegsest kivikirikust pärinevad pikihoone idapoolse osa ja altariruumi müürid. Kolmelööviline ja üksnes kahe võlviku pikkune koguduseruum oli ruudukujulise põhiplaaniga. Kompositsioonilt ja mõõtmetelt sarnanes pühakoda mitmete Lõuna-Eesti 15. sajandi kirikutega (Rannu, Halliste ja Põlva) ning ehitati usutavasti samal ajal.
Kirik purustati Liivi sõjas ning siis hävisid ka võlvid. Rootsi ajal pühakoda taastati endistes gabariitides ning ehitati ka puidust haritorn. Taas kannatas kirik Põhjasõjas. 1770‒1771 pikendas ehitusmeister Johann Christoph Knaut seni küllaltki väikese kiriku viie sülla (umbes 10,5 m) võrra lääne suunas. Nii sai pikihoone oma praeguse suuruse. Nüüd ehitati ka kivist torn, mida kroonis baroksetes vormides vahegaleriiga tornikiiver. Puuduvad andmed, kuidas oli kujundatud toonane kirikuruum. Teada on üksnes, et kogu pikihoone lage kattis Viimset kohtupäeva kujutav suurejooneline maaling, kus idaosas võis näha ingleid ja läänes kuradeid.
1892. aastal kirik põles. Kohe hakkas kogudus mõtlema taastamisele ning töid kutsuti kavandama‒juhtima Gustav Heinrich Beermann (1832-1917). See Põltsamaa kihelkonnakooli õpetaja teenis suviti leivalisa ehitusmeistrina, kusjuures meelisobjektideks olid tal ennekõike kirikud. Beermanni võimekusest kõneleb kõige selgemalt see, et just tema värvati nii Tallinna Kaarli kui ka Tartu Peetri kiriku ehitusmeistriks. Paratamatult hakkas hobi põhitööd segama ning vahel nihkus selle pärast ka kooliaasta algus pisut edasi. Lõpuks sai kõrvalharrastusest põhitöö: 1888. aastal loobus Beermann koolmeistri ametist. Tarvastus avanes meistrile uus võimalus. Seni oli ta realiseerinud teiste meeste projekte, nüüd sai ta kätt proovida ka arhitektina. Eeskuju sai võtta Tartu Peetri, Laiuse ja Äksi kirikute sisekujundusest. Kirik vajas ka mõõdukat laiendamist ning nii lisas ta tornile ja altariruumile juurdeehitused. Nii fassaadid kui ka kirikuruum kujundati moesolevates neogooti vormides. Taastatud kirik valmis juba järgmisel aastal ‒ 1893. Tulekahjust oli suudetud päästa neogooti vormides altarisein Dresdeni kunstniku Thheodor Thieme maaliga “Kolgata” (1859). See paigutati Carl Lesta töökojas Tartus valminud uuele valgest marmorist altarilauale. Kõige krooniks on aga puust inglifiguurid, mille nikerdas kohalik ühe (vasaku!) käega meister Jaan Viira. Need inglid ei tohiks ühtki naivistliku kunsti austajat külmaks jätta.
Oreli valmistas August Terkmann 1911. a. Kirikus on ka kolm kroonlühtrit, mis pärinevad vanast pühakojast. Samuti on siin tallel 1771. aastal valminud tornikukk.
1883-1923 oli Tarvastu õpetajaks Michael Jürmann, kiriku taastamise initsiaator. 1955-1987 teenis siin kogudust legendaarne Harri Haamer. Mõlemale on kirikusse paigaldatud mälestustahvlid.

Kaur Alttoa 

Close Menu